Juba kell 7 äratas kell. Kohvi hakkama, koer pissile ja siis hõikasin ka perenaise üles. Kole lugu küll, puhkepäeval ei lasta ka magada. Paraku jah, meid ootas ees pikk sõit Tartusse Diina pulma ja hiljaks ei sobinud sinna jääda. Tegin Krissule natuke järjekordset moe-demi, et välja valida kleit millega pulma minna. Kaasas oli mul lausa kolm valikut. Pikk, valge ja must. Lõpuks jäi valik musta kasuks. Noh, see lubas ka head-paremat maitsta J.
Jüris kohtusime Margiti ja Monikaga, kes meie järgi Kosele sõitsid. Jätsime Monika auto Triinu maja ette ja siis sõitsime edasi juba ühe autoga. Lähenedes Tartule hakkasid meie seiklused pihta. Margitil oli vererõhk tõusnud kõrgeks, mis tegi murelikuks. Ta helistas arstile, kes käskis seepeale kohe haiglasse tulla, mispeale Margit kostis, et ei sobi kohe mitte, sest ta pole Tallinnas. Noh nii see siis hetkel jäi. Tarus käisime Lõunakeskuses lilli vaatamas, kuid lõpuks ostime need hoopis kesklinnast kaubamajast. Parkisime auto vanalinna servale. Meil oli La Dolche Vita restoranis laud kinni pandud keskpäevaks. Seal istet võtnud, mõõtis Margit uuesti vererõhku ja see oli veelgi tõusnud. Helistasime Laurale, kes andis nõu, millisesse haiglasse minna ja ütles, et see on nüüd küll selline number, et tuleks haiglasse minna. Margit otsustas, et ta ikka käib laulatusel ära ja siis läheb haiglasse. Kui meie vastuvõtult tuleme, siis saame ta ehk kaasa võtta. Sõime kõhud imehead Taali toitu täis. Jass jättis kogu lasanje järgi. Ta muretses vist Margiti pärast, nii et isu läks ära.
Nii, kõhud täis, astusime krapsakal sammul Tartu Jaani kiriku poole, kus kell 13:00 algas Diina ja Andre laulatus. Ma polnud kunagi varem laulatusel käinud, nii et ootusärevus ja põnevus oli sees. Sättisime end istuma suhteliselt ette, et mitte ühtegi hetke maha magada. Korraga hakkasid kõlama kirikukellad. Kui need vaikisid, siis hakkas mängima orel ja mööda vahekäiku sammusid altari poole, mida nagu eriti polnudki, kirikuõpetaja, Diina ja Andre käsikäes. Imekaunis kuid täiseti ebatraditsiooniline pruut ilma pruudikimbuta. Diinal oli ilus õrna läikega samblaroheline (natuke erksam värv, aga ma ei oska seda muud moodi nimetada) kuninglik nagu keskkajast pärit kleit. Lõhik ulatus vöökohani välja ja selle rohelise seelikuosa all oli veel heleroheline seelik. Krae oli nagu punutis. Jäik ja püstine allapoole keeratud nurkadega ja kukla tagant üleval ulatudes kolmnurkselt keset selga. Seal ilutses liiliaõis. Väga suursugune! Kaunis!
Ebatraditsiooniline oli ka minu jaoks kirikuõpetaja hääl. Üldse mitte selline monotoonne nagu mina kuulnud olen. Rääkis nagu iga tavaline inimene. Kogu pidulik teenistus oli vabas õhkkonnas. Kirikuõpetaja viskas nalja ja oli selliste muhedate ütlemistega. Aga kõik mis puudutas pühasõna, oli nii kui kord ja kohus. Teenistust alustati lauluga ja siis jätkus kõik muu. Vahepalaks laulis üks väga rõõmsameelne tuttava näoga daam, kes oli ilmselgelt ooperilaulja, Ave Mariat. Nii ilus! Ta oli mulle väga tuttava näoga, aga ma ei ole suutnud meenutada, kus ma teda kohanud olen. Pärast tuli välja, et ta oli Andre õde. Teise laulu laulis ta pärast veel.
Jah-sõnad öeldud, sõrmused sõrmes, musi tehtud oligi see ilus teenistus läbi. Kirik kangastub mulle esmalt kohe kurbusega või jõuludega, sest minu kogemused kirikuga piirduvad paraku sellega, et kui on vaja kirikus istuda, siis on matused või jõululaupäev. See elamus oli aga nii ilus ja andis kirikule lisaväärtuse minu jaoks. Olen rõõmus, et sellest sündmusest osa sain.
Peale laulatust toimus kiriku ees lillede üleandmine, õnnitlemine ja grupipildi tegemine. Peale seda kõndisime rahulikult auto juurde. Esimeseks tegevuseks oli vererõhu mõõtmine ja see oli langenud, nii et Margiti kindel otsus oli, et ta tuleb meiega koos vastuvõtule Luke mõisaparki. Ilm oli väga soe ja ilus. Tõeline suvi oli tagasi tulnud.
Lõunakeskuse juures kogunes pulmarong, kust siis koos edasi sõideti. Luke mõisapark oli ilus. Mõisahoone ise säilinud pole, aga Kärnerimaja ehib parku uhkelt. Tiikide süsteem ja sillakesed, kõrge trepp, mida valvasid kaks lõvi ja vanad pärnad, mis varjutasid kogu päikese. Ilus koht!
Puhkpilliorkestri muusika saatel möödus vastuvõtu esimene ots. Renaltini avas peo, klaasid kõlasid kokku, kingitused poetati korvikesse ja pidu või alata. Meie seadsime end sisse puude varjus piknikutekil, kus oli mõnusad padjad, mida Margit just vajaski. Taldrikutesse tõstsime head ja paremat. Väga maitsvad ja erilised suupisted olid.
Puhkpilli vahetasid välja noored etno-muusikud, üks naine ja noormees. Muusikalised etteasted lõpetas üks noorte jazzbänd, kus mängib Margita poeg. Väga lahedat muusikat tegid ja see pani ka rahva tantsima. Isegi meie Margitiga tegime kaks tantsukest ja Jassi sain ka tantsumurule. Traditsioonilise pulmamänge polnud, avavalssi ka mitte, aga see polnud ka vajalik.
Pulmatort oli neljakordne, mille tipus istusid Hunt ja Jänes multifilmist „Nu Pogodi”. Noorpaar lõikas tordi lahti ja kõik said seda imehead torti taldrikule. Natuke kõnesid, palju pildistamist ja kell oligi 19:00, mis kuulutas pulmapeo lõppu. Noorpaar lehvitas ja lahkus. Meilgi oli siis ees vaid kodutee.
Väga ilus päev oli. Aitäh Diinale ja Andrele, et nad lasid meil selle suursuguse päeva tunnistajateks olla.
Kodutee kulges ilma vahejuhtumiteta ja juba pool 10 olime Orus. Monika viis Margti ikka haiglasse kontrolli ja ta jäi sinna ööseks. Vererõhk langes ja sünnitama veel ei hakanud, nii et järgmine päev sai välja.
Orus oli olnud täna suur kartulivõtu päev. Bikiinides oli seda toimingut tehtud ja õed olid täitsa ära kõrbenud justkui vähid. Saunaõhtu oli, aga meie sellega ei liitunud. Tegime tüdrukutega hoopis üleval ühe korraliku lobisemise õhtupooliku ja magama läksime alles peale keskööd.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar