Pasanteeria...

25. veebruar – laupäev

Hakkasin päevaga hoogsalt pihta, kuigi ärgates ootas mind üllatus kangekaelsuse näol, mis päeva edenedes aina süvenes ja häirivamaks muutus. Kogu keha oli kui võõras. Ja siis nagu sellest veel vähe oleks, tabas keset söögitegemist järgmine tagasilöök. Kõik toidu lõhnad hakkasid nii vastu käima, et käisin lausa lahtise akna juures õhku hingamas. Kui toit valmis, siis sööma ei suutnud ma ennast küll mitte meelitada.

Seest oli kuidagi õõnes ja kartsin, et olen Jandra haiguse kätte saanud. Aga otseselt iiveldama ei ajanud. Õhtul oli veel Mari juurde sünnipäevale oodatud, pelgasin, et äkki ei saagi sinna.

Ilme tuli Hasardi projekti lõpetama ja kogu pärastlõuna lobisesime nii sama. Jandra jäi kuidagi tujutuks ja kui kraadi alla panin, siis oli paar kriipsu üleval. Nii et kui meie kell 19 Mari sünnipäevale läksime, jäi ta hea meelega koju.

Lisaks meile olid külas veel Riina ja Ott, Kaido, Annela ja Aare, Diane, Ülle ja siis Tiiu vend oma elukaaslasega. Laud oli head ja paremat täis. Ma polnud päris kindel, kas on hea mõte süü ja trimbata või mitte, aga ei suutnud vastu panna. Nii hea kala oli ja täidetud munad ja lisaks segasin endale veel maitsva joogi. Aga ega olemine siiski kiita polnud. Ei leidnud kuidagi  head asendit laua ääres, kogu aeg ajas nihelema. Kael oli nii kange ja kogu see kangus kandus edasi kogu kehasse. Tundsin end väga kipakalt ja küürakalt.

Kesköö paiku tulime koju. Õigel ajal… sest sain pea padjale ja natuke tukastada, kui tundsin, et asi on väga valesti. Jooksin vetsu ja siis hakkas pihta. MA ei suutnud kokku lugeda, kui mitu korda tuli mul voodist püsti  karata ja vetsu joosta. Raiskasin vist terve rulli paberit ära. Ma ei mäleta, et mul  oleks enne sellist  kõhulahtisust olnud. Keeruline oli kõik ka selle tõttu, et mu kangekaelsus oli jätkuvalt täies hoos, nii et isegi pikali olla oli valus. Nii jubedat kangekaelsust ma ka ei mäleta.

See oli jube öö!

26. veebruar – pühapäev

Noh, voodis lesides ja mitte midagi tehes see päev siis raisku läkski. Proovisin ka õues käia, aga see väsitas meeletult. Pugesin kohe diivanile patjade najale tagasi. See õlavöö polnud sugugi parem ja tekkis tõelise küüraka tunne. Vähemasti vetsus ei pidanud enam nii sageli käima. Söögist käisin siiski kohe heaga  suure kaarega mööda.

Ilm oli nii ilus. Lapsed veetsid palju aega  õues lumes mütates.