Sõbrapäev...

14. veebruar – teisipäev – SÕBRAPÄEV

Päev algas nagu iga teinegi. Lapsed olid õhtul teinud meile sõbrapäeva kaardid ja andsid need meile üle. Viisin lapsed kooli ja lasteaeda. Jandral oli õhtul lasteaias Sõbrapäeva disko.

Mina käisin tööl ainult nii palju, et õhtul line-tantsus ja jõudsin hilja koju. Lasteaias jäid tunnid ära, kuna oli sõbrapäeva pidu ja IV rühmale olin andnud vaba päeva.

15. veebruar – kolmapäev

Üritasin tegeleda oma uute muusikate leidmisega uute tantsude jaoks. Mõtted nagu juba on, mis teha, aga muusikaid veel pole. Lasteaia rühmadele valisin mõned muusikad välja. Nüüd tuleb ainult endas selgusele jõuda, mis teema ma kevadkontserdi teen. Kas läbivalt üks teema või mitte. Mõtlemist jagub.

Tegin valmis ka ühe kulka projekti, et Koolitantsu piirkondlikkusse vooru minemiseks natuke toetust saada.

II rühma trenn täna toimus. Arutlesime väheke tuleviku üle.

Õhtul oodati meid Taimo sünnale. See kord olime Helini ja Aksiga kokku leppinud, et kui me läheme, siis anname teada, et läheks koos. Nii ka sündis. Mõnus õhtu oli.

16. veebruar – neljapäev

Üks täis korralik tööpäev. Käisin Emmastes ja loomulikult tunnid Käinas. Kõik läks väga ok.

Aga… hommikul viisin Jassi haiglasse mandlite operatsioonile. Kõik läks hästi ja õhtul tahtis ta juba koju tulla ja nõudis süüa. Polnud tal häda midagi. Arst oli öelnud, et polnud sealt suurt enam midagi võtta, nii ära mädanenud, ainult kraapisid jäänuseid. Käisime Jandraga teda vaatamas, kui lasteaiast tulime. Jander oli klassiõhtul, olime seni Jassi juures, kuni tal lõppes.

Ma arvan, et ma vist olin vähemalt üle 5 aasta esimest õhtut ja ööd niiviisi kodus, et meest kodus polnud. Tegin endale mõnus filmi õhtu „Videviku saaga” seltsis. Lausa kaks osa vaatasin ära. Siis ta vähemalt ei narri mind, et ma seda uuesti vaatan .

17. veebruar - reede

Kui olin hommikul lapsed kooli-lasteaeda viinud, siis sain juba Jassi ka haiglast kätte ja tõin ta koju. Nii kui koju jõudis, hakkas tal juba igav, et pole midagi teha. Mul on tunne, et tal läks asi ikka oluliselt kergemalt kui minul. Mina olin kuu aega pärast mandli oppi haiguslehel ja käisin kiirabis valuvaigistavaid süste saamas, sest suu kaudu ei saanud midagi neelata. Rääkida kah ei saanud. Jass räägib täitsa  normaalselt ja õhtul läksin poest juurde tooma kohupiima ja pudingit, mis ta oli juba suure koguse pintslisse pistnud.

Õhtul vaatasine perega „Saabastega kassi” multikat. 

All pool piltide näol meie kodu idüll. Fotode autor Jandra-Lisett