Jätkus maja akende vahetus. Jass tõusis juba varakult. Jander ärkas telefonihelina peale, kui Liina mulle helistas. Kargas voodist püsti, pani kiirelt riidesse ja pani leekima. Polnud aega süüga, tema peab onu Toomasele appi minema.
Ilm oli selline pilvine ja tuuline, aga mitu korda piilus täna isegi päike. Ilusat suve siiski pole.
Kooli direktor kutsus mu täna enda juurde, et soovib minuga konsulteerida seoses oma aktuse-kõnega, mil Tibid lõpetavad. Noh ja siis rääkis veel sellest , et järgmisest õppeaastast või siis aastanumbrist soovitakse ellu viia ikka Huvikooli ideed ja et hea meelega näeks ta mind seal tunde andmas. Päris selget sotti ma praegu ei saanud, et kui suurt koormust see tähendaks ja mis täpselt oodatakse. Pidime uuesti rääkima, kui asi konkreetsemaks läheb.
Küpsetasin jälle ühe Pireti retseptivaramust ühe kooki, kirsipesade koogi. Mmm, super. Selline tunne, et Piret on sinna kokku kogunud maailma kõige paremad koogid.
Kook nimega Kirsipesade kook
Krissu ja Liina lastega tulid meile külla. Väike Oskar magas kogu aja turvahällis rahulikult, nii et lapse silmi ja häält me ei näinud/kuulnudki.
Töine õhtupoolik algas juba 16:30 ja lõppes alles 20:30. Trenn ja siis koosolek nendele lapsevanematele, kes Tallinnasse tantsupeole tulevad. Koosolekud on alati väsitavad, valvelseisak 100%. Jaotsain kostüümid kätte, võtsin vastu kostüüme, raha ja lõpuks oli kõike nii palju, et ei teagi, kas kõik said vajaliku ja õige kätte. Ehk said. Ju siis kuulda on, kui miskit segadust tekkis. Tantsupeole tuleb mul 32 tantsijat. Koosolekud on alati sellised väsitavad ja valvelseisaku tunne. Helle-Mare aitas ka üht-teist lahti seletada ja tutvustas tantsupeo igapäeva.
Kolmapäev, 22. juuni
Täna oli katuseakna paigaldamise päev. Sellega tegid Jass ja Toomas algust juba kell 8 hommikul ja alles õhtul peale 7 Jass lõpetas. Ei läinud kõik nii libedalt kui nad lootsid. Jander oli asjapulk kogu aeg juures. Turnis katusel ja muudkui seletas.
Mina alustasin päeva sellega, et kraamisin oma asjad, kaasaarvatud arvuti kotti ja läksin kultuurikeskusesse. Naljakas, kui pole internetti, siis jääb töö tegemata ja on infosulg. Pooled asjad jäävad tegemata. Nii siis läksin netti otsima töö juurde. Siis jooksin Elga juurde kleidiproovi, siis jagasin puuduvaid kostüüme laiali (need, mis õhtul jäid kätte andmata), Tibidega kohting kultuurikeskuses, I rühma proov aktuseks, proov koolimajas, kostüümide vastuvõtmine kultuurimajas, kostüümide jagamine, videokaamera äratoomine, poeskäimine, kohvritoomine ja kui see kõik tehtud sai, siis oli juba 5 tundi ringi tuuseldanud. Koju jõudes tegin süüa ja läksin vanaemale kalmistule järgi. Pidin ise ka nagu nii surnuaiale Marise juurde minema, nii siis käisin ühtlasi kohe ära.
Kiirelt midagi kõhtu ja end sättima aktusele minekuks. Täna ju rõõmus päev, minu viis Tibi lõpetavad gümnaasiumi, kas nendest medaliga: Liisa ja Marie. Meil oli neile Triinu ja I rühmaga väike üllatus. Kahe nädalaga oli 6 I rühma tüdrukut sageli kultuurimaja vahet kõmpinud, et selgeks õppida Triinu tehtud spetsiaalne tants meie lõpetajatele. Viimased kolm päeva oleme iga päev proovi teinud ja ka asjaga valmis saanud. Tublid tüdrukud on peale kasvamas, kelles on tegutsemistahet ja pealehakkamist.
Aktus algas, rahvast oli väga palju. Lõpetajad sisse, hümn, direktori kõne ja meie üllatus. Tantsu lõpus viisid tüdrukud igale ühele ka ühe roosi. Ja siis võttis sõna koolidirektor härra Eesmaa, sõnades: „Siinkohal on sobilik üle anda üks tänukiri!”
Tekstiga: "Kärdla Ühisgümnaasium tänab sind Tiina Kaev hoole ja armastuse eest, mida oled panustanud meie kooli lastesse, aitamaks neid osa saada koostegemise rõõmudest ja tantsu võlumaailmast. Sinu panus on mõõtmatu, Sinu toetus hindamatu. Aitäh!"
Vaata aga üllatust. Aitäh, see rõõmustas mind. Et minu tööd hinnatakse ja nähakse selles edasiviivat jõudu.
Ja siis läks aktus edasi tervituskõnedega linnavalitsuse esindajalt, lapsevanematelt ja XI klassilt. Järg oli tunnistuste kätteandmise käes. Uskumatu, aga ka minul oli uhke tunne, justkui oma lapsed oleksid lõpetanud ja veel nii hästi. Nad olid nii ilusad. Mul on suur rõõm, et mul on olnud au olla osake nende elust ja loodan, et olen neile midagi kasulikku ka edasisele eluteele kaasa andnud. Mul on hea meel nende üle, aga kahju, et neid enam oma trennisaalis ei näe.
Pärast veel õnnitlemine ja pilditegemine. Sain ka ennast kõigiga pildile. Korraks käisin Marie ja Piret juures ja siis koju. Pere oli juba majakesse läinud kui koju jõudsin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar