Triin, sa olet väkev ....

Pühapäev, 16. Oktoober 2011

Pannkoogilõhna oli maja täis kui kella 10 paiku end II korruselt alla ajasime. Vanaema Maret küpsetas pühapäevahommikusi pannkooke. Sõime kõhud täis ja pakkisime end taas autosse. Täna oli plaanis minna Eve ja Marguse ning lastega ühele väikesele matkale. Ilm oli suurepärane matkamiseks.

Anti ja Sireti juures kohtusime Eve ja Margusega. Esimesed meiega ühineda ei tahtnud. Neil oli sügisene hoogtööpäevak. Suundusime siis Kaksikjärvede juurde. Meie auto tuli jätta metsavahele, sest kahjuks pole meie Galaxy võimeline nii suurtest rööbastest ja aukudest läbi sõitma nagu teele ette tulid. Istusime Marguse masinasse ümber ja ronisime aukudest läbi lõkkekoha juurde, kust said alguse matkarajad. Auto jätsimegi sinna. Valisime raja välja, Kreete tõstis Eve endale kõhule ja asusime teele. Algatuseks libe laudtee mülgaste vahelt, mis oli üpris ohtlikus seisus. Juba kohe algul saime selle selgeks. Lauad olid ohtlikult lahti ja kui astusid naelareast ääre poole, siis oli väga tõenäoline, et üks hetk leiad ennast mülkast. Aga loodus oli ilus. Kui laudtee lõppes, tuli ronida üles mäenõlvast. Väga vahva maastik. Sai ronida üles ja alla. Jalutada vallil, kui mõlemal pool laiutas sügavik. Väga kift. Meenutas natuke Tšehhis pöögimetsades jalutamist, kus maastik oli väga vaheldusrikas ja ülevalt matkarajalt said alla vaadata.

 Matkale

Karoliis muutus pahuraks ja keerasime otsa auto poole. Jõudsime rabajärve kaldale. Jalutades piki järve kallast looklevat rada, jõudsime hargnemiskohani, kust enda arvates auto poole keerasime. Hargnemiskohti oli olnud ennegi, aga puudus märgistus ja nii järgisime kõige sissekäidud rada. See aga viis meid valesti. Saime sellest aru siis, kui olime läbinud madala soise männiku, nii et vesi jalge alla lirtsus ja välja jõudsime väikesele metsavaheteele, kuhu me poleks tohtinud jõuda. Olime kuskilt järve äärest valinud vale raja. Õnneks oli Margusel kaasa GPS ja selle järgi hakkasime orienteeruma auto suunas. Leidsime sihi, mis pidi viima auto juurde, aga teel oli suur loobsukoht, kust mitte kuidagi polnud võimalik tossudega kuiva jalaga läbi saada. Jass koos lastega, viimastel olid kummikud jalas, hüppas mättalt mättale ja vajus põlvini sisse. Lapsed pääsesid kuivalt. Kuna Margusel olid  jalad juba märjad, siis hakkas tema džentelmeniks. See seisnes siis selleks, et ta hakkas naisi üle loobsukoha kandma. Kõigepealt Karoliis, siis hüppas selga Eve. Mina jäin Kreetet hoidma. Järgnes Kreete ja viimasena sain mina Margusele selga hüpata. Kuna seal oli enne olnud laudtee ja selle jäänused olid kuskil vee all, siis polnud see vees sulpsamine sugugi lihtne. Üks vale koht jalale ja mats kõhuli. Õnneks seda ei juhtunud, aga ega see kauge kah polnud, kui mina parasjagu kandeteenust kasutasin hi-hi… Siiski jäin kuivaks, aga mehed olid küll mõlemad märgade jalgadega.

 Lõunasöök

 Marguse jõu numbrid, naistekandmise võistlus rabas 

Lõpuks mööda seda võsastunud sihti minnes, (algul pöörasime mööda rada minema, aga see viis GPS-i järgi meid ikka valesti, siis rügistasime läbi võsa sihile tagasi) leidsime ka matkaraja märgis, mis vahepeal teadmata kadunud olid. Karoliis oli juba väga õnnetu, et tema ei jaksa enam. Õhtul tuli ka põhjus välja, laps oli palavikus, kui nad koju jõudsid. Muidu on ta igavesti tubli matkaja.

Auto juurde tagasi jõudnud olime läbi käinud 5,2 km. Ära eksinud ja mööda vett sumbanud. Elamused mis-sugused. Aga tore ja põnev oli ikkagi. Selline matkakogemus Eestimaal puuduski. Mehed arvasid, et nende jalad ei külmeta ja keedame ikka plaanitud supi ka valmis. Mõeldud tehtud. Lihapallisupp sai lõkkel kiirelt valmis ja vaikides söödi pott tühjaks. Oli üks igavesti tore matkapäev.

Nüüd kiirelt Orgu tagasi ja sättisime end valmis TV3 stuudiosse Laulupealinna saatesse minekuks. Triin ju laulab Otiga koos ja ma sain endale 9 kohta publiku sekka. Triin palus, et äkki ma olen nõus ja tema laulu kaamera ees kommenteerima pärast nende esinemist. Kuigi ei tahtnud hea meelega otse esitusest ilma jääda, aga kuna see oli Triinu soov, siis olin nõus. Nii siis valmistasin ennast ka kaamera ette minkuks valmis ja mõtlesin juba sõnu välja, mida öelda.

Stuudiosse tulid veel Triin, Markkus, Piret ja Rain lisaks meie perele. Kui olime juba telemajas, siis Triin helistas, et kommenteerima tahetakse hoopis sõbrannasid. Ok siis nii ja pärast oli mul ikka ääretult hea meel, et ma sellest otsa saalis ilma ei jäänud!

 Jandrikud tõusva tähega enne saadet

Ootamist oli algul kaua. Kohad saime saali taha otsa. Saal oli kuidagi väike. Telekast petab ära ja on mulje, nagu oleks tegu väga suure saaliga. Lapsed ei näinud väga hästi ja Jandra tüdines natuke ära. Muuduki aeles ühest sülest teise, aga Jander pidas ilusti vastu. Igaljuhul oli väga huvitav jälgida. Mulle meeldis. Vahepeal filmiti reklaamklippe, kui telekas reklaamipaus oli. Siis sellel ajal oli ka nn publiku lõbustaja, kes kustus lapsi lavale laulma, et reklaamipausi aeg ära täita. Ette oli näidatud, millal plaksutama peab jne.

 Super, Triin ja Ott

 Viimane lihv

 Olen uhke su üle kallis Triin

Mulle meeldis see pisike poiss, kes Birgit Õigemeelega laulis. Siis olid Tartu perekond Raamatud vahvad, aga üle kõige olid ikka Triin ja Ott. See oli nii lahe ja võimas. Äge!

Minu Peda õppejõud Ülle Tomig laulis Koit Toomega. Ženja Fokin kommenteeris, ta on ka tema õpetja olnud, kuidas keset tundi Ülle peegli ette läks ja juuksid kohendama ja huuli värvima hakkas. Ma turtsatasin, see on nii Ülle. Kes seda ei mäletaks. Nad tegidki varjeteelikku numbrit, aga polnud minu meelest päris see õige koht, aga Ülle oli täitsa tema ise.

Välja langes Pärnu!

Suurepärased emotsioonid! Tubli Triin!

Video on siin!

Sõitsime Orgu. Õed tulid ka. Vanaema Maret oli meile sooja saia küpsetanud. See kadus laualt kui niuhti. Sai otsas lahkusid ka õekesed, meie hakkasime omi asju pakkima, sest hommikul oli vääääga vara start.

 Peale saadet, hakkasime kodu poole sõitma

Kodus ootas meid soe sai