Reede, 13. mai algas hommikul kell 6:50. 7:45 väljusin koduuksest, et viia lapsed kooli-lasteaeda. Korra koju, terve päeva asjad kaasa ja sõitsim Emmastesse tundi. Seal oli täna emadepäeva pidu. Hommikul tegime proovi ja kell 15 algas pidu. Etendusele tuli tore näitemäng merineitsiteks ja mereröövlitest. Emmaste lasteaias on komme pidada peod kõik 3 rühma koos. Saal on nii piisavalt suur, et ruumi jääb kõigile. Proov läks muidugi häälekalt ja ega nende väikeste näitlejate teksti polnud eriti kuulda, sest kõigil teistel oli ka ju vaja samal ajal ennast kuudavaks teha. Ja kui ikka oma 60 last koos on, siis ega see vaikuse saavutamine väga kerge protsess polegi. Minul on Emmastes kaks rühma, nooremad, kus on 2.-5.-aastased (22 last) ja siis koolieeliku, kelledega koos ka järgmise aasta kooliminejad (17). Nooremas rühmas on kokku sattunud ikka 6 parajat mürakaru, kelle tähelepanu võita on üsna keeruline ja kui kõik koos kohal ka on, siis vahel jääb selline mulje, et ennast kuuldavaks teha ja natukenegi maksma panna, siis on vajalik karjuv kõneviis. Kui muusikaõpetajaga sellest rääksime, siis ta ütles, et tal on nii hea meel seda kuulda, kuna tal aegajalt tundub, et ta on täiesti vales kohas. Nii tundub mullegi vahel. :)
Vaba aja, mis proovi ja peo vahele jäi, veetsin Orjakus Tiina juures. Meisterdasin talle kaasa vast avastatud maitsva magustoidu. Lobisemise kõrvale küpsetas Tiina veel pizzat, nii et kõht sai enne tööle minekut head ja paremat täis.
Päev jätkus 2,5 tunnise Tibide prooviga kultuurimajas. Võtsime koos abilistega tõsiselt käsile kontserdi non-stop programmi. Ega seal veel midagi suurt vaadata pole, aga meil veel kolm tundi aega. 40 minutit järjest tantsida ja iga tantsu jaoks riideid vahetada, pole mitte üks teps ülesanne kergete killast. Igal Tibil on II rühma tüdruk abiks riietumisel lukkusid tõmbamas ja riideid eest ära tõstmas. Siblimist kui palju. Aga küll nad hakkama saavad. Pärast tegime veel folgi 5 numbrit kah otsa. Koristamist oli pärast omajagu.
Terve päev oli vihmane. Kui kodu poole kell 20 paiku liikuma hakkasin, siis sadas ka täiega. Kodus vahetasime Jassiga riided ja lasime isal enda Pireti juurde viia, kellel oli täna sünnipäev.
PALJU ÕNNE PIRET!!!
PALJU ÕNNE MARET, Jassi ema, kelle oli ka täna sünnipäev. Talle tegime telefonikõned.
Pidusse jõudes oli maja vaikne, Marie hakkas ära minema ja külalised olid juba lahkunud. Ega seepärast meil igav polnud. Piret pakkus kartulisalatit ja Marie oli küpsetanud juustu muffineid. Monte Cristosid sai ka tervelt kaks pudelit lahti korgitud. Õues aga ladistas vihma nii, et mürin tuppa ära kostus. Lõpuks tunnike enne keskööd jõudis mandri maalt veel üks külaline, kes meiega liitus. Nii siis istusime ja lobisesime. Põhiliselt siiski mina ja Piret olid need lobisejad. Mehed olid väga napisõnalised.
Peale keskööd tegime Jassiga romantilise jalutuskäigu ja kõndisime kerges kevadvihmas käsikäes kodupoole. Saatjaks hordide kaupa pikaks veninud vihmausse, kes teel lösutasid. Ma ei mäletagi, millal me Jassiga sedasi viimati öösel jalutasime.
Nõnna lühike see päev siis oligi, aga mahutas üsna erineva iseloomuga sündmusi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar