Algus...

Juba minu vana-vanaema pidas vaikselt omamoodi päevikut. Tema põhilisteks sissekanneteks oli aastate jooksul ületähendused ilma kohta. Minu vanaema ja ema pole erilised sulesepad olnu, eks ma siis oma vana-vanaemalt selle kire kirjutamise vastu kaasa sai.

Olen juba väikesest peale tahtnud kogu aeg midagi üles märkida. Oma esimese sissekande tegin ema käest saadud punasesse "Aerofloti" märkmikusse (ema töötas mul tol ajal selle uhke nimega lennufirmas ja ju ta siis oli kingituse saanud).

Esimene sissekanne algelisse päevikusse on tehtud aastal 1985, mil olin alles 7. aastane ja käisin I klassis.

See nägi välja selline:

SEE ON 1985 A 21 JAANUAR

Tiina vihiku pealon üks täheke

Pisivanaema loeb oma kapeli raamatut

Nüd pani pisivanaema rätiku toli peale, et sojem oleks.

Tiina Kirjutas esimese lehekülje täis ja nüüd alustas teist lehekülge

Tiina võimleb ja sööb õuna. õun sai otsa ja hakas vahvlit sööma

Tiina sõi ja pisivanamema peseb taltrikut

Pisivanaema läheb õue

Pisivanaema paneb mantli selga ja nüüd on mantel seljas. ja nüüd läheb õue

pisivanaema läks solki välja viima

pisivanaema seisab akna juures ja vaatab kujdas tihane sööb

pisivanaema tuli tuppa puudega

pisivanama teeb pliidi alla tild

isa ja ema teevad pudelise uut küünalt

Tiina kuulab plaati plaat sai otsa. siis hakas Tiina kaseti kuulama

pisivanama keedab supi

toas põleb tuli

pisivanama on oma toas

õues on lumi. Tiina on õues

Tiina pani lambi kiikuma.

puude peal on lumi

puud on raagus vares istub puu otsas

autod sõidavad mööda lumist teed

Tiina istub ja kirjutab kiria

Tiina jääb magama koos oma mõmiga

Tiina kirjutas oma koolo asja ära

SEE ON 1985. A 22 JAANUAR

pisivanama keedab käki

Tiina õpis oma kooliasjad ära

vanaema sööb ema lõpetas söömise ja hakas koristama

SEE ON 1985 A 25 JAANUAR

isa ja ema vaatavad telekat aga vanaema koob

SEE ON 1985 A 26 JAANUAR

isa vaatab telekat. aga ise magab

Selline ta siis oli, minu esimene päevik. Edasi tuli vist väike paus minu päevikupidamisse, aga alates aastast 1992 on mul järjepidevalt olnud koht, kuhu midagi üles märkida, kas siis oma kõige salajasemaid tundeid paberile pannes või kõigest tähtsamaid päevasündmusi üles tähendades. Loomulikult on tulnud ka ette väikeseid pause, aga siis oli kuidagi tühi tunne, nagu midagi oleks tegemata ja olen jälle pliiatsi pihku haaranud. Olen isegi ka ühe päeviku kunagi ära hävitanud ja pärast siiralt kahetsenud. Ei tea, mis peast läbi käis.

Armastan kirjutada ka reisipäevikuid, mis aitavad uuesti veel kord reisi läbi elada ja hiljem tulevikus kõike meenutada. Ka oma laste jaoks olen üht-teist üles märkinud, et neil oleks huvitav suurena oma toimetustest lugeda.

Kõik see krjutamine võtab suure aja. Lähedased ikka küsivad, et millal sa oma memuaare avaldama hakkad. Tõenäoliselt mitte kunagi sellisel moel nagu nemad seda ette kujutavad, aga tõsi on ka see, et kirjutamine on saanud osakeseks minust ja kui see tegemata on, siis on kuidagi väga imelik olla.

Nüüd siis mõtlesin, et proovin ka blogipidamise ära! Eks näis, kui kaua ma seda teen!